National Theatres in Transition. Muutuvad rahvusteatrid

Abstract

Artikkel käsitleb Euroopa rahvusteatrite muutuvaid funktsioone ja tegutsemisprintsiipe transnatsionaalsete poliitiliste ja kultuuriliste arengute perioodil. Rahvusteatrid, mis Euroopas asutati ajavahemikus 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni, täitsid tähtsat rolli rahvusliku identiteedi ja karakteri tajumisel ning arendamisel. 20. sajandil jätkus rahvusteatrite õitseng, kuid nende funktsioon muutus, sest impeeriumid olid lagunenud, rahvusriigid loodud ning fašistliku ja nõukoguliku kontrolli ajastule järgnes süveneva demokraatia, multikultuurilisuse, balkaniseerumise ja globaliseerumise periood. Tänapäeval kannatavad rahvusteatrid tihti sellepärast, et nende hallata on suured monofunktsionaalsed ruumid ning kohmakas organisatsioon, mis teenindab kallist repertuaarisüsteemi koos arvuka tehnilise personali ja suure näitetrupiga (mõningatel juhtudel ka ooperikoori, balletitrupi ja orkestriga). Kuna rahvusteatrid kulutavad ebaproportsionaalselt suure osa valitsuse kultuuridotatsioonist, oodatakse neilt tihti riigi kõrgeimate lavastusstandardite ja kunstilise loovuse saavutamist, aga ka rahvusliku pärandi ja teatritraditsiooni kajastamist. Konkurentsitihedas majanduskliimas, kus on hulgaliselt alternatiive meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks, otsivad rahvusteatrid publiku ligimeelitamiseks uusi teid, tulles vastu kultuuriliselt mitmekesise elanikkonna huvidele, luues transnatsionaalseid ja interkultuurilisi sidemeid ning püüdes hoida tasakaalus oma eelarvet. Antud artikkel küsib, millist rolli on need teatrid mänginud ajaloos ning kas nad täidavad sarnast rolli ka tänapäeval: kas nad rõhutavad oma tegevuses endiselt rahvuslikke barjääre ning piire. Uurides lähemalt mõningaid rahvusteatreid erinevates Euroopa maades ning nende rahvuslikke funktsioone ja transnatsionaalseid sidemeid, rahvusvahelist repertuaari, mitmekeelseid etendusi ja külalisetendusi välismaal, tuuakse välja vastuolud rahvusteatri funktsioonis tänapäeva Euroopas.