Mõistuse suutlikkuse piiridest
DOI:
https://doi.org/10.12697/spe.2008.1.3.07Keywords:
mõistus, eesmärk, organiseerimine, iseorganiseerumine, ajalugu, Aristoteles, Hayek, Popper, Soros, mind, goal, organization, self-organization, history, AristotleAbstract
Toetudes Friedrich August Hayeki spontaansete kordade ja George Sorose poolt teostatud Karl Raimund Popperi avatud ühiskonna mõiste edasiarendusele ning autori enese tööle iseorganiseerumise ja organiseerimise mõistete eksplitseerimisel, näidatakse, et mõistuse suutlikkusele maailma muutmisel (konstrueerimisel ja organiseerimisel) seab piirid iseorganiseerumine—struktuuride spontaanne, s.o. loomulik, ilma välise korrastava põhjuseta, tekkimine. Spontaansuse õitsenguks peavad valitsema teatavad üldised, suures koosluses käitumise reeglid. Iseorganiseeruva ja evolutsioneeruva reaalsuse, kuhu me ise kuulume, mõistmine on ebatäiuslik (s.o. see ei saa olla neutraalne või objektiivne või täielik) jameie tegevusel on ettekavatsemata tagajärjed. Kõik loomulik-ajaloolised süsteemid organiseeruvad ise kui avatud süsteemid omaeneste eesmärkidega ja spontaanse käitumisega terviklikus iseorganiseeruvas maailmas.
Basing upon Friedrich August Hayek's concept of spontaneous orders and upon the elaboration of Karl Raimund Popper's concept of open society carried out by George Soros, and also basing upon author's own former work on the explication of the concepts of self-organization and organization, it is demonstrated that this is the self-organization - a spontaneous, i.e., a natural (without the external ordering reason) formation of structures - that puts the limits to the capability of mind in changing the world. For flourishing the spontaneity, certain general rules must exist. The understanding of the self-organizing and evolving reality where we ourselves belong to is imperfect (i.e., it cannot be neutral or objective or complete) and our activity leads to the results we have not intended.
Downloads
References
Dõnnik, M. A. (1955). Materialistõ drevnei Gretsii, Sobranije tekstov Geraklita, Demokrita i Epikura, Gosudarstvennoje izdatelstvo polititšeskoi literaturõ, Moskva, lk 41-52.
Hayek, F. A. (1997). Hukutav upsakus, Olion, Tallinn.
Näpinen, L. (1994). Ise organiseerumismõtlemine, selle omandamise vajadus Eesti Ühiskonnas, Teaduslugu ja nüüdisaeg IX. Teadusfilosoofia ja teadusmetodoloogia Eestis: olukord ja perspektiivid, Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Tartu Ülikooli filosoofia osakond, Tallinn, lk 158-180.
Näpinen, L. (2007). The need for the historical understanding of nature in physics and chemistry, Foundations of Chemistry 9: 65-84.
Popper, K. R. (2000). Historitsismi viletsus, Olion, Tallinn.
Soros, G. (2007). Ekslikkuse ajastu. Sõda terroriga ja selle tagajärjed, Eesti Päevalehe AS, Tallinn.
Vihalemm, R. (2005). Filosoofilis-teoreetilisi täiendusi väärtuste foorumile, Sotsiaaldemokraat 100; 102: 2.
Vihalemm, R. (2007). K voprosu o kontseptualnõh sistemah himii. A. Petšonkin (toim), Istorija naukivfilosofs komkontekste. Posvjaštš¡ajetsjapamjati Vladimira Ivanovitša Kuznetsova (1925-2005), Izdatelstvo Russkoi Hristianskoi gumanitarnoi akademii, Sankt-Peterburg, lk 49-70. “Keemiakontseptuaalsedsüsteemid” (tlk Leo Näpinen ) Vihalemm, R. Teadusfilosoofilisest vaatepunktist, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 200 lk. 275-295.
Wilber, K. (2003). Kõiksuse teooria. Integraalne nägemus äri, poliitika, teaduse ja vaimsuse jaoks, Huma, Tallinn.
