Realism, Fascism, and Australia’s Cold War: The Whitlam Government’s de jure Recognition of the Baltic Annexation

Abstract

Realism, fašism ja Austraalia külm sõda: Balti riikide annekteerimise de jure tunnustamine Whitlami valituse ajal

1974. aastal tunnustas Austraalia 1940. aastal toimunud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist. Austraalia poliitilise suuna muutumine leiboristide partei moodustatud valitsuses peaminister Gough Whitlami ajal oli külma sõja kontekstis veider vahejuhtum, mida pole piisavalt uuritud. See paljastab mõndagi nii Austraalia kui Nõukogude Liidu suhtumise kohta Balti küsimusse détente’i perioodil. See oli samuti märgiline hetk tuhandete Balti riikidest Austraaliasse põgenenud baltlaste jaoks, kes protesteerisid selle otsuse vastu. Sellises olukorras muutis Austraalia oma poliitikat taas ning pöördus tagasi de facto tunnustamise juurde kui Whitlami ametijärglane Malcom Fraser 1975. aastal võimule tuli.
Uued arhiiviallikad, mis pärinevad peamiselt Austraalia välisministeeriumist, ning intervjuud võtmeisikutega annavad ülevaate senises ajalookirjutuses lahtiseks jäänud teemast, miks Balti riikide annekteerimist tunnustati. Sellele küsimusele vastamiseks uuritakse allikmaterjale aastast 1972 kuni 1974. aasta keskpaigani ehk Whitlami valitsuse algusest kuni ajani, mil de facto tunnustus muudeti de jure tunnustuseks.
Artikkel näitab, kuidas see otsus toimus kahe sammuna. Esimene otsus sündis 1972. aasta teisel poolel, mil Whitlam eiras välisministeeriumi soovitust ja muutis Austraalia de facto tunnustuspoliitika sõnastust. See sillutas tee tunnustamisele de jure 1974. aasta keskel, kuigi siis toimus see välisministeeriumi soovitusel. Artikkel asetab tunnustamisotsuse selgelt Austraalia tollase välispoliitika paradigmadesse, mis näitab, et põhiline motiveeriv faktor oli reaalpoliitiline vaatenurk, toetus détente’ile ja ebamäärased ideed Austraalia ja Nõukogude Liidu suhete parandamiseks.
Artikkel seab kahtluse alla varasemate uurijate oletused, et poliitika sündis kahtlastel asjaoludel ning eelkõige selle idee, et tunnustamisotsus tulenes Nõukogude Liidu valitsuse survest. Kõrvale võib jätta ka oletuse, et tunnustus oli seotud toona käimasolevate Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi läbirääkimistega, mis peagi tipnesid Helsingi lõppaktiga. Nende kahe idee vastu räägib austraallaste kohmakus tunnustuse väljakuulutamisel ja huvipuudus Helsingi protsessi vastu, eelnevate konsultatsioonide puudumine Nõukogude Liidu valitusega ning viimase vähene reaktsioon. Näis, et Nõukogude Liidu valitsus oli sama üllatunud kui kõik teised ega teadnud, kuidas reageerida.
Hoolimata de jure tunnustuse sünniloo täpsustamisest ja eelnevalt mainitud aspektidest, oli ka teisi taustategurid. Esiteks oli Austraalia tolleaegses poliitilise ja diplomaatilise eliidi hulgas levinud reaalpoliitiline arvamus, et väikesed rahvusriigid, nagu Balti vabariigid, ei olnud määratud ellu jääma ja neil on “parem” suuremas riikide kogumis nagu Nõukogude Liit. Mõned Austraalia valitsuse liikmed kahtlesid Balti riikide suveräänsustaotluses. Teine ebameeldiv tegur oli Whitlami etniline eelarvamus Austraalia baltlaste suhtes. Whitlam nimetas mitmel korral Baltikumist pärit inimesi natsideks ja nende kodumaad fašistlikuks. Whitlam ei soovinud vastu võtta Lõuna-Vietnamist saabuvaid pagulasi, sest ta eeldas, et sarnaselt baltlastele, esindavad nad kommunismivastast ja konservatiivset maailmavaadet, mis on ohtlik leiboristide positsioonile. Tema veendumust tugevdas ka asjaolu, et Austraalia sõjajärgses immigratsioonisüsteemis oli taustauuringute süsteem puudulik, mistõttu jõudis Austraaliasse väidetavalt sõjakurjategijaid, kes varjasid end Balti riikidest pärit ümberasujate hulgas.
Baltikumi annekteerimise tunnustamise saaga Austraalias on huvitav juhtumiuuring Balti küsimuse ajaloos külma sõja ajal. Nõukogude Liidu suhtes üldise hea tahte žestina mõeldud samm ei saavutanud pingelanguse tingimustes erilist edu. Nõukogude Liidu valitsus ei palunud poliitika muutmist ega esitanud ka tõelist protesti, kui Fraser varasema olukorra taastas. Võimalik, et Nõukogude Liit ei pidanud laiemas plaanis realistlikuks väljavaadet, et lääneriigid muudavad oma seisukohta Balti küsimuses ega uskunud, et Austraalia samm põhjustab de jure tunnustamise doominoefekti Läänes. Tähelepanuväärne on ka Baltikumi annekteerimise tunnustamise saaga mõju meie arusaamale selle ajastu Austraalia välispoliitikast.