The Livonian language as used in letters in the 1930s: a view into the correspondence of the editors of “Līvli”

Abstract

Using vocabulary examples from the letters of the only two editors of the 1930s Livonian language newspaper “Līvli”, this article shows that it is possible to find new words in sources which have been little utilized up until now in linguistic studies with which it is possible to supplement the Livonian lexicon. The vocabulary examples show the types of new words and borrowing that the “Līvli” editors put to use in their correspondence and whether these reflect forms found in the 2012 “Livonian-Estonian-Latvian dictionary”, which is the largest project devoted to the Livonian language undertaken in recent times. A brief analysis is provided on the basis of these examples showing whether the spelling of these words and their grouping by declension type is done in a consistent manner or whether changes are necessary in this respect. It is concluded that in the “Livonian-Estonian-Latvian dictionary” there is a considerable diversity in declension types in need of being simplified for the following groups of borrowed words: 1) nouns ending in Latvian with -āris, -ārs and in Livonian with -ār; 2) nouns ending in Latvian with -ors and in Livonian with -or, -ōr; 3) nouns ending in Latvian with -āls, -āle, -ālis and in Livonian with -al, -āl, 4) adjectives ending in Latvian with -āls and in Livonian with -āl. Likewise, it is concluded that in newly formed words, especially borrowed international words, word formation principles are not followed consistently. Additionally, examples of possible new words, which could be added to the dictionary of the Livonian literary language, are provided in this article.

Kokkuvõte. Renāte Blumberga: Liivi keel 1930. aastate kirjades: pilk ajakirja “Līvli” toimetajate kirjavahetusele. Artiklis näidatakse 1930. aastatel ilmunud liivikeelse ajakirja “Līvli” mõlema toimetaja Aņdrõks Štāleri ja Kōrli Stalte kirjadest leiduvate sõnavaranäidete abil, et ka seni keeleteaduslikes uurimustes vähe kasutatud allikatest on võimalik leida uusi sõnu liivi keele sõnavara täiendamiseks. Sõnavaranäited annavad ettekujutuse sellest, milliseid uudis- ja võõrsõnu kasutasid “Līvli” toimetajad oma kirjavahetuses ning kas need langevad kokku viimase aja suurimas kirjakeele allikas – 2012. aastal ilmunud “Liivi-eesti-läti sõnaraamatus” – esitatud vormidega. Nende näidete alusel esitatakse ka lühianalüüs selle kohta, kas sõnaraamatu sõnade kirjutusviis ja muutevormistik on reeglipärased ning kas selles osas on vaja muudatusi. Jõutakse järeldusele, et “Liivi-eesti-läti sõnaraamatus” on täheldatav kõikuvus sõnade muutevormides. Seda oleks tarvis ühtlustada järgnevates võõrsõnade rühmades: 1) nimisõnadel, mille lõpp läti keeles on -āris, -ārs ja liivi keeles -ār; 2) nimisõnadel, mille lõpp on läti keeles -ors ja liivi keeles -or, -ōr; 3) nimisõnadel, mille lõpp on läti keeles -āls, -āle, -ālis ja liivi keeles -al, -āl, 4) omadussõnadel, mille lõpp on läti keeles -āls ja liivi keeles -āl. Samuti järeldati, et uudissõnades – eriti puudutab see rahvusvahelisi laene – pole järgitud kindlaid sõnaloome põhimõtteid. Artiklis on esitatud ka näiteid võõrsõnadest, mille abil saaks liivi kirjakeele sõnaraamatut täiendada.

Märksõnad: liivi keel, liivi keele allikad, liivi kultuuriajalugu, keelekorraldus, liivi ortograafia, laenud, sõnavara täiendamine

Kubbõvõttõks. Renāte Blumberga: Līvõ kēļ 1930. āigastõd kēris: pilk āigakēra “Līvli” tuoimijid kēravaitõksõ. Kēra nägțõb 1930-dis āigastis ulzõ tund āigakēra “Līvli” mȯlmõd tuoimijid Aņdrõks Štāler ja Kǭrli Stalte kēris lieudõbõd sõnāvīļa nägțõbõd abkõks, ku īž siedaig sǭņõ kīeltieudližis tuņšlõksis veitõ kȭlbatõd ovātis või lieudõ ūži sõņḑi līvõ kīel sõnāvīļa täutõntõmiz pierāst. Sõnāvīļa nägțõbõd āndabõd jeddõnägțõks sīestõ, mingiži ūdõks- ja vȭrsõņḑi kȭlbatizt “Līvliz” tuoimijid eņtš kēravatõksõs ja või ne sadābõd kubbõ perīz āiga sūrimõs kērakīel ovātõs – 2012. āigastõn ulzõ tund “Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārǭntõs” – nägțõd formõdõks. Nänt nägțõkst pūoj pǟl sǭb andtõd līti anālīz sīestõ, või sõnārǭntõs sõnād kēratimi ja nõtkijid formõd ātõ pandõkspierrizt agā nēši um vajāg mȭitõkši. Um pierāldõd, ku “Līvõkīel-ēstikīel-lețkīel sõnārǭntõs” um nǟdõb äbīdlit sõnād mȭitantimiz tīpis. Siedā vȯlks īdlistõmõst nēši vȭrsõnād tīpis: 1) ažāsõnād, kus lețkīels tutkāmõl um -āris, -ārs ja līvõ kīels -ār; 2) ažāsõnād, kus lețkīels tutkāmõl um -ors ja līvõ kīels -or, -ōr; 3) ažāsõnād, kus lețkīels tutkāmõl um -āls ja līvõ kīels -al, -āl. Vel um pierāldõd, ku ūdõkssõņši – īžkiz rovdvailižis täpīņtõd sõņši – äb ūot piddõt viššõd sõnāvīțimiz pūojmõtkõd. Kēras ātõ tūodõd ka nägțõkst vȭrsõņšti, missõks sǭb līvõ kērakīel sõnārōntõzt täutõntõ.