The influence of language and culture on the understanding of vocal emotions

Abstract

We investigated the influence of culture and language on the understanding of speech emotions. Listeners from different cultures and language families had to recognize moderately expressed vocal emotions (joy, anger, sadness) and neutrality of each sentence in foreign speech without seeing the speaker. The web-based listening test consisted of 35 context-free sentences drawn from the Estonian Emotional Speech Corpus. Eight adult groups participated, comprising: 30 Estonians; 17 Latvians; 16 North-Italians; 18 Finns; 16 Swedes; 16 Danes; 16 Norwegians; 16 Russians. All participants lived in their home countries and, except the Estonians, had no knowledge of Estonian. Results showed that most of the test groups differed significantly from Estonians in the recognition of most emotions. Only Estonian sadness was recognized well by all test groups. Results indicated that genealogical relation of languages and similarity of cultural values are not advantages in recognizing vocal emotions expressed in a different culture and language.

Kokkuvõte. Rene Altrov ja Hille Pajupuu: Keele ja kultuuri mõju kõneemotsioonidest arusaamisele. Emotsionaalse kõne väljendamises ja selle mõistmises on nii universaalseid kui ka kultuuri- ja keelespetsiifilisi aspekte. Meie uurimuse eesmärk oli teada saada, kuivõrd mõjutab keeleline ja kultuuriline kuuluvus kõneemotsioonidest arusaamist: esiteks, kas eri kultuuridest ja eri keeli kõnelevad inimesed tunnevad emotsioone ühteviisi ära ega aja neid segi teiste emotsioonidega, ja teiseks, kas sarnastest kultuuridest ja samasse keelerühma kuuluvad inimesed tunnevad emotsioone ära sarnaselt. Selleks uurisime eesti keeles mõõdukalt väljendatud esilekutsutud emotsioonide äratundmist Eestis mitteelavate ja eesti keelt mitteoskavate inimeste poolt, kes valiti erinevatest keelerühmadest ja kultuuridest. Osalejatena kaasati lisaks eestlastele kui korpuseandmeid kinnitavale kontrollrühmale lätlased, taanlased, norrakad, rootslased, soomlased, itaallased ja venelased, kes elasid oma emamaal. Peale eestlaste ei osanud ükski testirühm eesti keelt. Osalejatel palusime kuulata Eesti emotsionaalse kõne korpuse kontekstita üksiklauseid, ilma et nad teksti oleks näinud, ja otsustada, millise emotsiooniga iga lause puhul tegu on. Valida sai viha, rõõmu, kurbuse ja neutraalsuse vahel. Kõik testirühmad tundsid lause emotsiooni ära üle juhusliku valiku tõenäosuse, kuid erinevalt eestlastest ei olnud teised testirühmad emotsioonide tuvastamisel ühtsed. Osa lätlasi, rootslasi, taanlasi ja norrakaid pidas eesti rõõmu ja viha neutraalseks; itaallased ajasid viha segi neutraalsusega ja neutraalse rõõmuga; venelased ajasid rõõmu ja viha segi neutraalsusega ja neutraalse vihaga. Eesti rõõmu tundsid õigesti ära vaid itaallased ja eesti neutraalsuse lätlased, rootslased, taanlased ja norrakad. Eesti kurbuse tundsid seevastu ära kõik testirühmad ja seda ei aetud segi muude emotsioonidega. Seega, meie uurimuse tulemuste põhjal saab universaalselt äratuntud emotsiooniks pidada vaid kurbust. Võrreldes sugulaskeeli ja sarnaseid kultuure omavahel, ei näidanud meie uuringu tulemused, et keelesugulased tuvastaks kuuldud emotsioone ühtemoodi või et keelesugulus annaks sugulaskeelte emotsioonide äratundmisel eelise. Samuti ei saa meie uurimuse tulemuste põhjal kinnitada, et kultuuride sarnasus aitaks kaasa emotsioonide tuvastamisele.

Märksõnad: emotsioonid, emotsionaalne kõne, taju, kultuuridevaheline, sugulaskeeled, Euroopa keeled