Optimaalsusteooria fonoloogias
DOI:
https://doi.org/10.12697/jeful.2013.4.1.07Keywords:
optimaalsusteooria, fonoloogia, kaasaütlev kääne, funktsionalism, formalism, gemineerumine, nõrgenemineAbstract
Optimaalsusteooria (OT) esitasid 1990. aastate alguses Alan Prince ja Paul Smolensky. Praeguseks on OTst saanud enim kasutatav teooria fonoloogias. Tegemist on generatiivse teooria edasiarendusega. Artiklis tutvustan lühidalt optimaalsusteooria põhiseisukohti, samuti mõningaid varasemaid teooriaid, mis on OTga seotud. Pööran tähelepanu ka sellele, miks OTs on nähtud funktsionalistide ja formalistide lepitajat, ning milliseid muutusi uurimisprobleemide valikul on OT levik kaasa toonud. Väiteid ilmestab lihtne näide eesti keele kaasaütleva käände kujunemisest: miks on tunnuseks kujunenud ‑ga, mitte ‑kka ega -ks.
Optimality Theory in phonology. Optimality Theory (OT), which has become the dominant paradigm for phonological research, was developed in the early 1990s by Alan Prince and Paul Smolensky. Compared to rule-based frameworks, OT arguably has more explanatory power. OT also gives the opportunity for the synthesis of functionalist and formalist ideas. In this paper, I introduce some main principles of OT. To illustrate how OT works, I present a somewhat simplified case study of the phonological development of Estonian comitative ending -ga (from the postposition *kansak ’with’). The aim of this paper is to introduce OT (in Estonian) to postgraduate students and researchers working within other theoretical frameworks.
Downloads
References
Alvre, Paul (1991) “Anmerkungen zum qualitativen Stufenwechsel mit besonderer Berücksichtigung der alten estnischen Schriftsprache”. Linguistica Uralica 4, 241–249.
Ariste, Paul (1966) Eesti keele foneetika. Õpik Ajaloo-Keeleteaduskonna keeleosakondade üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Chomsky, Noam, Morris Halle (1968) The sound pattern of English. Cambridge, Massachusetts: The MIT Press.
de Lacy, Paul (2007) “Themes in phonology”. In P. de Lacy, ed. The Cambridge handbook of phonology, 5–30. Cambridge: Cambridge University Press.
Gordon, Matthew (2002) “Functionalism in phonology”. In P. de Lacy, ed. The Cambridge handbook of phonology, 61–78. Cambridge: Cambridge University Press.
Habicht, Külli (2000) “Grammaticalization of adpositions in old literary Estonian”. In M. Erelt, ed. Estonian: typological studies IV, 19–58. Tartu: University of Tartu.
Habicht, Külli, Pille Penjam (2007) „Kaassõna keeleuurija ja -kasutaja käsituses”. Emakeele Seltsi aastaraamat 52, 51–68.
Hayes, Bruce, Donca Steriade (2004) “Introduction: the phonetic bases of phonological markedness”. In B. Hayes, R. Kirchner, D. Steriade, eds. Phonetically based phonology, 1–33. Cambridge: Cambridge University Press.
Kager, René (1999) Optimality theory. Cambridge: Cambridge University Press. http://dx.doi.org/10.1017/CBO9780511812408
Kaun, Abigail (1995) The typology of rounding harmony: an optimality theoretic approach. Doctoral Dissertation. University of California Los Angeles.
Kirchner, Robert Martin (2004) “Consonant lenition”. In B. Hayes, R. Kirchner, D. Steriade, eds. Phonetically based phonology, 313–345. Cambridge: Cambridge University Press.
Kisseberth, Charles (1970) “On the functional unity of phonological rules”. Linguistic Inquiry 1, 291–306.
McCarthy, John J. (2002) A thematic guide to optimality theory. Cambridge: Cambridge University Press.
McCarthy, John J. (2008) Doing optimality theory. Blackwell Publishing. http://dx.doi.org/10.1002/9781444301182
Metslang, Helle (2002) „Grammatikalisatsiooniteooriast eesti keele taustal”. Rmt. R. Pajusalu, I. Tragel, T. Hennoste, H. Õim, toim. Teoreetiline keeleteadus Eestis, 164–178. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Mohanan, Tara, K. P. Mohanan (2003) “Towards a theory of constraints in OT: emergence of the not-so-unmarked in Malayalee English”. <http://roa.rutgers.edu/files/6010503/6010503MOHANAN00.PDF>. Vaadatud 15.08.2011.
Pajusalu, Karl (2002) „Varieerumisreeglid ja optimaalsusteooria”. R. Pajusalu, I. Tragel, T. Hennoste, H. Õim, toim. Teoreetiline keeleteadus Eestis, 195–208. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Pajusalu, Karl, Tiit Hennoste, Ellen Niit, Peeter Päll, Jüri Viikberg (2002) Eesti murded ja kohanimed. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Prillop, Külli (2006) „Optimaalsusteooria: kuidas eesti keeles klusiilid nõrgenesid ja kadusid”. Keel ja Kirjandus 12, 955–972.
Prillop, Külli (2011) Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest. (Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis, 28.) Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.
Prince, Alan, Paul Smolensky (1993/2004) Optimality theory: constraint interaction in generative grammar. Malden, MA: Blackwell.
Rätsep, Huno (1979) Eesti keele ajalooline morfoloogia II: Õpivahend eesti filoloogia osakonna üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.
Smith, Jennifer L. (2008) “Lenition and fortition in optimality theory”. In J. Brandão de Carvalho, T. Scheer, P. Ségéral, eds. Lenition and fortition, 519–560. Berlin, New York: Mouton de Gruyter.
Stampe, David (1979) A dissertation on natural phonology. New York: Garland.
Tesar, Bruce, Paul Smolensky (1998) “Learnability in optimality theory”. Linguistic Inquiry 29, 229–268. http://dx.doi.org/10.1162/002438998553734
Westbury, John R., Patricia A. Keating (1986) “On the naturalness of stop consonant voicing”. Journal of Linguistics 22, 145–166. http://dx.doi.org/10.1017/S0022226700010598
