The land between Pärnu and Salaca – a contact or border zone for Estonian- and Livonian-speaking people?

Abstract

The land from Salaca to Pärnu was already divided into two language areas before the Middle Ages because of 40 km of uninhabitable terrain. This paper is about the pattern that habitation took as it developed between the 16th and 19th centuries and contemporary information about possible Livonian settlers in this area. The unification of the districts of Pärnu and Salaca during 1582–1693 was the culmination of intensive contacts between neighbours. The war-time setbacks and diseases during the 17th and 18th centuries led to a closer connection with Ruhnu and other islands in the Gulf of Rīga. Additional factors were also involved in the development of a unique form of the language spoken in this area. From the 18th century, most contacts were halted due to serfdom and thus only some details of possible communication between the Livonians and Estonians are given in this paper from this later period.

Kokkuvõte. Aldur Vunk: Maa Pärnu ja Salatsi vahel – kas eesti ja liivi keele kõnelejate segunemis- või piirivöönd? Salatsist kuni Pärnuni ulatunud ala oli juba enne keskaega jagatud kaheks keelevööndiks liivlaste ja eestlaste vahel. Ajalooline rajajoon oli moodustunud kuni 40 km ulatuses asustamata ala tõttu: liivane rannariba Ainažist Võisteni oli elukohaks liiga kitsas ja liivaluidete tagant algas Musta soo nime kandnud soine ala. Artiklis on lühidalt kirjeldatud selle piirkonna maastiku kujunemist; sellele järgneb ülevaade arheoloogiliste uuringute hetkeseisust ja 13. sajandist säilinud allikate tõlgendus asustusloolisest aspektist. Kirjeldataval alal polnud arvatavasti märkimisväärset asustust ajani, kui rajati kalurikülad ja keskaegse Saksa Ordu Liivimaa Tahkuranna mõisas alustati kalapüüdmist ja -kuivatamist strateegiliseks toiduvaruks maakaitseväele. Põhiosa artiklist kirjeldab asustusmustri arengut 16. sajandist kuni 19. sajandini ja kaasaegset informatsiooni võimalikest liivi asukatest selles piirkonnas. Pärnu ja Salatsi maakondade ühendamine ajavahemikuks 1582–1693 oli tihedate kogukondlike kontaktide kulminatsioon kogu piirkonnas ja eriti Tahkuranna mõisa lõunapoolse osa (Orajõe, Kabli, Treimani) ja Uus-Salatsi kõrvalmõisa Ainaži vahel. 17. sajandi esimestel kümnenditel ja aastatel 1695–1711 piirkonda tabanud tagasilöögid viisid nendest taastunud elanikkonna lähedaste kontaktideni Ruhnu ja teiste saartega Liivi lahe ääres. Nii kaasati veelgi naaberkeeli kohaliku murde väljakujunemisse. Alates 18. sajandist on enamus varasemaid sidemeid pärisorjuse süvenemise tõttu katkenud ja seetõttu on artiklis sellest ajast olnud käsitleda vaid üksikuid detaile võimalikest kontaktidest eesti- ja liivikeelsete inimeste vahel.

Kubbõvõttõks. Aldur Vunk: Mō Pǟrnov ja Salāts vaisõ – ēsti ja līvõ kīel rõkāndijizt kubbõ sieggimiz agā rubīž ārā? Arā Salāts ja Pǟrnov vaisõ jõbā jedmõl sidāmtaigõ vȯļ jagdõd kōdõ kīelarrõ līvlizt ja ēstlizt vail. Istōrili rubīžarā vȯļ suggõn pigā 40 kilomētõrt laigā, sīestõ, ku sǟl iz ūo jelānikīdi: jõugi rāndavīrki Ainažõst Võiste sōņõ vȯļ jelāmiz pierāst iļ āiga ōdõz ja jõugõ kȭnkad tagān kūoḑõn īrgiz Mustā sūo. Kēra lītõld nīžõb iļ sīe arā mōnit suggimi, tǟmikšõb arheolōglizt tuņšlimizt tieutõd iļ sīe kūož tämpõ, ja vaņtlõb ka 13. āigastsadāst pīlõnd ovātõd pǟl leb istōriliz jelāmiz aspekt. Se arā iz ūo tǟdzi jeldõbkūož sīe āiga sōņi, ku sugīzt kalāmīed kilād ja sidāmtaigi Saksā Orden Tahkuranna mȯizõs īrgiz kalā vejjimiz ja kūjastimiz, až se vȯļ vajāg suodāmīedõn sīedõbõks. Kēra amā jemīņ nīžõb iļ rovzt sīes rāndas 16. āigastsadāst 19. āigastsadā sōņi ja tǟmikšõb tämpiži tīetõkši iļ sīe, või täs arāl jelīztõ ka līvlizt. Pǟrnov ja Salāts mōkõrd ītimi 1582.–1693. āigastis vȯļ kubbõpūtimizt kulminātsij amāl arāl, īžkizt Tahkuranna mȯizõ jedālpūoļiz jag (Orājoug, Kabli, Treimani) ja Ūd-Salāts kiļgizmȯizõ Ainaži vaisõ. Pierrõ 17. āigastsadā ežmizt āigastkimmõd āigal ja 1695.–1711. āigastis suggõn lǟlamt aigõ īrgiz jo sūr arā jelānikād kubbõpūtimi Rūnõmō ja munt Piškīz mier kōlad jelānikādõks. Nei kūožpēļizt kīeldmūrdõd sizzõl tuļtõ täpiņtõkst ka mūšti kēļšti. Pierrõ 18. āigastsaddõ vanād siḑīmõd ātõ kaddõnd ja siepierāst kēras sōb vaņtõltõd set mūnda kubbõpūtimi ēsti- ja līvõkēļiz rovzt vail.