Third-person overt pronoun and zero reference in Estonian. Insights from two experiments

Abstract

This study reports two experiments that investigate the variation between two Estonian third-person referential devices – zero reference vs. the overt pronoun ta. First, in a speech-restoration paradigm (Experiment 1), we test whether the structure of a reference chain affects referential choice. Second, drawing on Experiment 1, we designed an acceptability judgement task (Experiment 2) to explore a possible systematic variation between zero reference vs. overt pronoun in different sentential configurations (two separated sentences vs. one coordinated sentence). Our findings suggest that sentential configuration affects referential choice. Thus, our study accords with earlier observations that salience-only accounts cannot fully explain referential choice. Furthermore, this study supports the form-specific account of reference, by showing that zero reference is more sensitive to sentential configuration than the overt pronoun. We suggest that along with microstructure and the local coherence effects on referential devices, it is necessary to consider macrostructure and the effect of discourse segmenting on referential devices.

Kokkuvõte. Helen Hint, Maria Reile, Elsi Kaiser: Kolmanda isiku eksplitsiitne pronoomen ja nullviitamine eesti keeles. Tähelepanekuid kahe katse tulemustest. Artiklis analüüsime eesti keele kolmanda isiku nullviitamise ja eksplitsiitse personaalpronoomeni ta vaheldumist ja referentsiaalseid omadusi. Viisime läbi kaks katset. Esimeses katses uurisime, kas valikut nullviitamise ja ta vahel mõjutab viiteahela struktuur ehk see, millised on olnud eelnevad samale referendile osutavad viitevahendid. Teises katses testisime, kas viitevahendi vastuvõetavuse hinnangut mõjutab lausete omavahelise ühendamise viis (kas kasutatakse kaht iseseisvat lauset või üht kahe rindliikmega lauset). Katsete tulemused näitavad, et viiteahela struktuur nullviitamise ja eksplitsiitse pronoomeni valikut üksinda ei mõjuta, vaid on seotud lausungite ühendamisega. Viimane on aga oluline tunnus eraldiseisvana: nullviitamine on tavalisem siis, kui kasutatakse üht rinnastusseoses olevate liikmetega lauset, ta esineb pigem siis, kui kaks (liht)lauset on omavahel punktiga eraldatud. Teisalt mõjutab lausete ühendamise viis eelkõige nullviitamist, samas kui ta kasutus ei näita selle tunnuse suhtes olulisi erinevusi. Siinne uurimus osutab selgelt, et viitevahendite kasutuses peegeldub diskursuse töötluse mitmetahulisus. Lisaks kohesioonisuhetele mõjutab viitevahendi valikut diskursuse üldisem ülesehitus. Seega on siinse uurimuse tulemused kooskõlas mitmefaktorilise ja vormispetsiifilise lähenemisega viitamisele.