Tuleviku tulekust: tulevikulisuse väljendamisest meie esimestes piiblitõlgetes

  • Annika Kilgi

Abstract

Eesti keelde Piiblit tõlkima hakates tuli otsustada, kuidas anda lähteteksti rohkeid tulevikuvorme edasi maakeeles, milles puudus morfoloogiline futuurum. Teekonnal esimese täispiiblini tehti selles osas põhimõtteliselt erinevaid otsuseid. 17. sajandi algul Georg Müller oma jutlustes saama-tulevikku ei kasutanud, 1630.–1680. aastate piibliversioonides aga anti tulevikusündmusi edasi peamiselt just selle saksa werden-futuurumi eeskujulise konstruktsiooniga. 17. sajandi lõpus, Müncheni käsikirjast alates loobuti taas saama-futuurumist täiesti ning kasutati tuleviku vahendamiseks senisest märksa rohkem hoopis pidama-tarindeid ja kindla kõneviisi olevikuvorme. Põhimõttelise muudatusena paistab silma veel konstruktsiooni võtma+ da-infinitiiv varasemast sagedasem kasutus redaktsioonides, mida toimetasid 1720.–1730. aastatel täispiibli keelele lõpliku kuju andnud pietistid. Neutraalse tähendusega puhast tulevikutarindit ei õnnestunud siiski ühelgi tõlkijal leida. Saama-tuleviku massiline kasutus oli võõrapärane, ülejäänud väljendusviiside (nt pidama-, tahtma-, hakkama-, algama-ja võtma-konstruktsiooni) tarvitusala jällegi liiga lai. See, et pidama-tarindiga tõlgiti alates Müncheni käsikirjast ka paljusid lähtekeeles modaalvarjundita tulevikuvorme, on võrreldav varasema saama-konstruktsiooniga liialdamisega.

Published
2019-06-17
Section
Articles