Theatre in a Contorted Mirror of Satire: Lithuanian Example from 1924–1940. Teater satiiri kõverpeeglis: Leedu näide aastaist 1924−1940

Abstract

Ajaloolised perioodilised väljaanded, mis on pühendatud satiirile ja teravale sotsiaalsele kriitikale, on huvitav fenomen nii iseenesest kui ka materjalina, mis annab täpsema ettekujutuse möödaniku sotsiaalse elu erinevatest sündmustest. Peaaegu alati kujutavad nad endast alternatiivi „ametlikule“ või „kanoonilisele“ seisukohale sotsiaalsetes küsimustes, pakkudes lisaperspektiivi tänapäeval omaksvõetud kuvandite süsteemile. Need kuvandid puudutavad ka teatrit, mis on populaarsetes väljaannetes tihti olnud üheks satiiri ja kriitika objektiks. Ajakirjanduslik satiir kipub aga jääma uurijate jaoks „unustatud hääleks“. Satiiri väidetav kõverpeegel toob rõhutatult esile ühiskonnas ringlevad populaarsed müüdid ning kõigutab ühismälus salvestunud kinniskujutelmi, nagu näiteks teatri kui kunstitempli või rahvusliku monumendi kontseptsioon. Kirjeldatud funktsiooni täitsid Leedus sõdadevahelisel ajal kaks ajalehte − Spaktyva (Pikksilm) ja Kuntaplis (Puuking). Spaktyva ilmus ebaregulaarselt aastail 1924−1934, Kuntaplis ilmus aastail 1933−1940 kord nädalas. Teatrit kui institutsiooni ja/või kunstiliiki kujutati seal musta auguna, kuhu kaob moraal ja riigi raha. Kuigi selline „vastu-mütoloogia“ oli tõsine vaid osaliselt, peegeldas ta siiski ka tol ajal levinud süüdistusi. Leedu teater sai kutseliseks aastal 1920 ja varsti pärast seda võeti teater valitsuse vastutusalasse. Nii sündis ka Riigiteater, mis tegutses haridusministeeriumi kontrolli all. Sõdadevahelisel perioodil oli see ainuke teater Leedus, mille tegevust riik toetas täies mahus. Seega pidi Riigiteater täitma rahvusteatri tüüpilisi funktsioone. Riigiteatri avaliku kuvandi loomisel oli suur roll ajalehel Kuntaplis. Teatrit kujutati siin kui riiki nimega Tea-Tras ning pealinnaga Rampa, mis oli sõtta kistud. Lähtudes sellest metafoorsest loost, võib peetud lahingute põhjal rekonstrueerida Riigiteatri sisemisi võitlusi. Kuid vaatamata selgelt negatiivsele suhtumisele Riigiteatrisse ja teatrisse üldiselt, ei pakkunud kumbki väljaanne välja alternatiivi teatrite tegevuse teistsuguseks mõtestamiseks.