Poliitilised emotsioonid „tõejärgsetes“ ühiskondades

Abstract

Artikkel uurib 21. sajandi populismiga seotud, aga mitte sellega piirduvat uut tüüpi poliitilist kujutlusvõimet; uut tüüpi poliitilise afektiivsuse moodustumist ja selle emotsionaalset ökonoomiat. Nähtust, mida mõnikord kutsutakse „tõejärgse“ ühiskonna kujunemiseks, võib poliitilise tähenduseloome analüüsi seisukohalt näha kui nihet viisis, kuidas avalikkuses kujunevad ja organiseeruvad poliitilised seisukohad ja meeleolud, kuidas seda protsessi õhutatakse, juhitakse, orkestreeritakse ja parteipoliitikas ära kasutatakse ning kuidas see muudab demokraatlike ühiskondade poliitilist kultuuri ja inimeste suhtumist poliitikasse. Tänapäevane digimeedia võimaldab virtuaalsete ja reaalsete kollektiivide moodustamist, millest saavad kollektiivsete emotsioonide „lubavused“ (affordances). Lisaks sellele on leitud uusi viise traditsioonilise meediaga manipuleerimiseks ja sinna „päästikute“ istutamiseks, mis samuti poliitiliste emotsioonide lubavusteks kujunevad. Selle tagajärjel kujuneb 21. sajandi demokraatlikes ühiskondades välja uut tüüpi poliitilise kujutlusvõime vorm, mis angažeerib ja seadistab poliitilise afektiivsuse moodustumist ja korraldab selle emotsionaalset ökonoomiat senisest erinevalt.

Tõnu Viik claims that the political era that we sometimes call "post-truth" phase of democracy is best described as a change in the (discursive) rules of contemporary democratic practices. New ways of making politics started to involve both archaic and new forms of collective affectivity. Collective affectivity refers to communally shared, or social, emotions. Collectively shared emotions are intersubjective feelings that are validated and brought to existence by either an imaginative or real presence of other subjects. Quite often common moods are experienced as joint states of mind that unite the subjects who feel the same way within a group with its specific communal identity. The paper attempts a phenomenological description and explanation of shared emotions, as they are in play of the post-truth politics. Even if a particular populist agenda fails to solve a particular problem it addresses, it still brings about a communal feeling that currently prevailing ways of policy-making are not dealing with the problems in the way "we" desire. What "we" desire is a non-alienated, authentic way of politics that proceeds from the heart of the Volksgeist, that is carried out by uncorrupted and unstained father-figures, and would produce a uniform agreement and a warm sense of belonging to a Leviathan-like "body politic."