Tõejärgsusest tõsiselt—tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak

  • Leo Luks Majandus- ja sotsiaalinstituut, Eesti Maaülikool
Keywords: tõde, nihilism, hermeneutika, Vattimo, Nietzsche, truth, hermeneutics

Abstract

Tõejärgsuse mõistet kasutatakse enamasti moraliseerivalt ja irooniliselt, naeruvääristamaks erinevaid irratsionaalseid retoorilisi praktikaid, kuidas väidetele omistatakse tõeväärtust ning omandatakse seeläbi uskumusi n-ö faktidest hoolimata. Käesolevat ajastut iseloomustavate tähendusloomepraktikate puhul on täpsem rääkida pigem uustõest, väga mitmekesiste õigustusviiside vohamisest subkulutuuriti (nt ühismeedia „kajakambrid“, alternatiivmeedia jms). Nagu on õigesti tähele pandud, kujundavad säärased retoorilised praktikad üha rohkem ka poliitilisi jõujooni maailmas. Artiklis keskendun küsimusele, milles seisneb tõejärgsus kui omaksvõetud intellektuaalne hoiak. Erinevalt erinevate tõdede kemplusväljast seisneb antud hoiak, mis ulatub tagasi vähemalt antiikaja skeptikuteni, otsustamatuses, väidetele tõesuse omistamisest loobumises. Kasvõi kulunud relativismi paradoksi abil on lihtne näidata, et antud hoiak ei saa olla täiesti järjekindel ja kogu inimelu läbistav, näiteks sõelume argielus kogu aeg informatsiooni, lähtudes elulises situatsioonis edasiviivast infost, seda protsessi võibki juba nimetada tõeväärtuse omistamiseks. Selle kimbatuse selgitamiseks kasutan Gianni Vattimo poolt paljuski Nietzsche toel välja arendatud hermeneutilise nihilismi kahetasandilist käsitust tõest, mille kohaselt kuulub iga mingis kontekstis (keelemängus) omaksvõetud uskumusega kaasas üldisemal arutlustasandil moodustatud vastuväide, et tegemist on üksnes ühe võimaliku otsusega teiste seas, milles puudub „tõesuse kullaproov“. Olen seisukohal, et planetaarne nihilism on vältimatu ajalooline olukord, millega tuleb leppida ning tõejärgsus on sellele olukorrale vastav intellektuaalne hoiak.

The concept post-truth is mostly used ironically and in the moralised manner, to ridicule different irrational rhetorical practices, how there are ascribed truth-value to the propositions despite of facts. More precise concept to describe current sense-making practices is new-truth, very multifarious set of justifying practices, what are proliferate in different sub-cultures. As there is correctly mentioned, such practices are more and more affect the political field all over the world. In my paper I will focus on the question, what could be post-truth as accepted intellectual attitude. This attitude does not enter to the battlefield of different truths, but it makes no decisions about truth-value of propositions. Already well-known relativist paradox demonstrates, that mentioned attitude cannot be fully consistent, for example in the everyday life we screen out all time information, choosing that information, what is useful in our practical context - already this procedure could be named as ascribing truth-value. To clarify this aporia I will use the two-level understanding of truth, which is borrowed form Gianni Vattimo's hermeneutical nihilism and it is elaborated using Nietzsche's ideas. According to this understanding we espouse for sure some beliefs in different language-games, but in the general level there is always objection, that our particular belief is just one possible belief among others, without any strong proof for truth. In my paper I try to defend position, that global nihilism is our ineluctable historical situation, we need to accept it and post-truth is proper intellectual attitude to that situation.

Published
2018-11-02
How to Cite
Luks, L. (2018). Tõejärgsusest tõsiselt—tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak. Studia Philosophica Estonica, 11, 128-147. Retrieved from https://ojs.utlib.ee/index.php/spe/article/view/14409