Tõejärgsusest tõsiselt—tõetus kui nihilismi ajastule vastav intellektuaalne hoiak
Keywords:
tõde, nihilism, hermeneutika, Vattimo, Nietzsche, truth, hermeneuticsAbstract
Tõejärgsuse mõistet kasutatakse enamasti moraliseerivalt ja irooniliselt, naeruvääristamaks erinevaid irratsionaalseid retoorilisi praktikaid, kuidas väidetele omistatakse tõeväärtust ning omandatakse seeläbi uskumusi n-ö faktidest hoolimata. Käesolevat ajastut iseloomustavate tähendusloomepraktikate puhul on täpsem rääkida pigem uustõest, väga mitmekesiste õigustusviiside vohamisest subkulutuuriti (nt ühismeedia „kajakambrid“, alternatiivmeedia jms). Nagu on õigesti tähele pandud, kujundavad säärased retoorilised praktikad üha rohkem ka poliitilisi jõujooni maailmas. Artiklis keskendun küsimusele, milles seisneb tõejärgsus kui omaksvõetud intellektuaalne hoiak. Erinevalt erinevate tõdede kemplusväljast seisneb antud hoiak, mis ulatub tagasi vähemalt antiikaja skeptikuteni, otsustamatuses, väidetele tõesuse omistamisest loobumises. Kasvõi kulunud relativismi paradoksi abil on lihtne näidata, et antud hoiak ei saa olla täiesti järjekindel ja kogu inimelu läbistav, näiteks sõelume argielus kogu aeg informatsiooni, lähtudes elulises situatsioonis edasiviivast infost, seda protsessi võibki juba nimetada tõeväärtuse omistamiseks. Selle kimbatuse selgitamiseks kasutan Gianni Vattimo poolt paljuski Nietzsche toel välja arendatud hermeneutilise nihilismi kahetasandilist käsitust tõest, mille kohaselt kuulub iga mingis kontekstis (keelemängus) omaksvõetud uskumusega kaasas üldisemal arutlustasandil moodustatud vastuväide, et tegemist on üksnes ühe võimaliku otsusega teiste seas, milles puudub „tõesuse kullaproov“. Olen seisukohal, et planetaarne nihilism on vältimatu ajalooline olukord, millega tuleb leppida ning tõejärgsus on sellele olukorrale vastav intellektuaalne hoiak.
The concept post-truth is mostly used ironically and in the moralised manner, to ridicule different irrational rhetorical practices, how there are ascribed truth-value to the propositions despite of facts. More precise concept to describe current sense-making practices is new-truth, very multifarious set of justifying practices, what are proliferate in different sub-cultures. As there is correctly mentioned, such practices are more and more affect the political field all over the world. In my paper I will focus on the question, what could be post-truth as accepted intellectual attitude. This attitude does not enter to the battlefield of different truths, but it makes no decisions about truth-value of propositions. Already well-known relativist paradox demonstrates, that mentioned attitude cannot be fully consistent, for example in the everyday life we screen out all time information, choosing that information, what is useful in our practical context - already this procedure could be named as ascribing truth-value. To clarify this aporia I will use the two-level understanding of truth, which is borrowed form Gianni Vattimo's hermeneutical nihilism and it is elaborated using Nietzsche's ideas. According to this understanding we espouse for sure some beliefs in different language-games, but in the general level there is always objection, that our particular belief is just one possible belief among others, without any strong proof for truth. In my paper I try to defend position, that global nihilism is our ineluctable historical situation, we need to accept it and post-truth is proper intellectual attitude to that situation.
References
Arendt, H. (2013). Tõde ja poliitika, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas, Ilmamaa, Tartu, lk 217-315.
Badiou, A. (2017). Eetika. Essee kurjuse mõistmisest, EYS Veljesto Kirjastus, Tartu.
Baudrillard, J. (1988). The Ecstasy of Communication, Semiotext(e), New York.
Baudrillard, J. (1999). Simulaakrumid ja simulatsioon, Kunst, Tallinn.
Blackburn, S. (2015). Tõde. Teejuht neile, kes segaduses, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn.
Debord, G. (2013). Vaatemänguühiskond, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn.
Deleuze, G. ja Guattari, F. (2014). Mis on filosoofia?, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn.
Derrida, J. (2011). Surma and, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn.
Foucault, M. (2011). Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust, Varrak, Tallinn.
Gadamer, H. G. (1997). Mõjutusajaloo printsiip, A. Tool (koost), Filosoofilise hermeneutika klassikat, Ilmamaa, Tartu, lk 195-205.
Gadamer, H. G. (2002). Hermeneutika universaalsus. Valik esseid ja intervjuusid, Ilmamaa, Tartu.
Heidegger, M. (1978). Wegmarken, Klostermann, Frankfurt am Main.
Heidegger, M. (1988). Zur Sache des Denkens, Niemeyer, Tübingen.
Heidegger, M. (2002). Kunstiteose algupära, Ilmamaa, Tartu.
James, W. (1997). Pragmatismi tõekontseptsioon, Akadeemia 9: 1702-1721.
Kaus, J. (2018). Tõde, tõlgendus ja tõevõrdsus, Akadeemia 30: 36-42.
Keyes, R. (2004). The Post-Truth Era: Dishonesty and Deception in Contemporary Life, St Martins Press, New York.
Laclau, E. (2015). Antagonism, poliitika, hegemoonia. Valik esseid, EYS Veljesto Kirjastus, Tartu.
Laidre, M. (2017). Tõejärgne uustõde?, Sirp 4: 7-8.
Larm, P.-R. (2017). Meie igapäevane ilu, Sirp 16: 16-17.
Luks, L. (2013). Kas kodutus on moodsa aja normaalseisund?, Akadeemia 25: 1111-1130.
Luks, L. (2014). Lahkarvamuste staatus tõetus maailmas, Akadeemia 26: 2115-2130.
Luks, L. (2015). Nihilism ja kirjandus. Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn.
Luks, L. (2016a). Filosoofia kui looming, Looming 8: 1152-1160.
Luks, L. (2016b). Nietzsche moraalikriitilise hoiakuga seotud tõlgendusprobleemid, Akadeemia 28: 2174-2198.
Luks, L. (2017). Kes on meist õige filosoof?, Sirp 39: 10-11.
Matjus, Ü. (2012). Olemine kõneleb eesti keeli, Ilmamaa, Tartu.
Mattheus, Ü. (2017). Post-truth, post-moral ehk tõde on õudne, Looming 11: 1672-1679.
Meos, I. (1998). Filosoofia põhiprobleemid, Koolibri, Tallinn.
Moor, A. (1996). Kese, A. Murutar (koost), Maarahva elujõud -- müüdid ja tegelikkus, Elmatar, Tartu, lk 45-56.
Mutt, M. (2014). Õhtumaa Eesti I: Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid 2004-2010, Fabian, Tallinn.
Nietzsche, F. (1988). Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden, Deutscher Taschenbuch Verlag, München.
Nietzsche, F. (2004). Fragmente nihilismist, Akadeemia 16: 1793-1832.
Nietzsche, F. (2007). Tõest ja valest moraalivälises mõttes, Akadeemia 19: 2443-2458.
Nietzsche, F. (2014). Fragmente võimu tahtest, Akadeemia 26: 1762-1795.
Nietzsche, F. (2015). Moraali genealoogiast: vaidluskiri, Varrak, Tallinn.
Nietzsche, F. (2017). Sealpool head ja kurja. Tulevikufilosoofia eelmäng, Ilmamaa, Tartu.
Ott, M. (2017). Tõe järgud, Sirp 14/15: 7.
Popper, K. (1990). Teadmised ilma autoriteedita, Akadeemia 2: 1839-1853.
Priimägi, L. (2017). Tõejärgse ajastu tõed. Kultuuripsühholoogi tähelepanekuid, Sirp 19: 8-9.
Raud, R. (2011). Kui suurt valet me vajame, Eesti Päevaleht 69: 3.
Raud, R. (2017). Teeme Tõe jälle suureks?, Sirp 4: 4-5.
Raud, R. ja Bauman, Z. (2016). Iseduse praktikad, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn.
Sadler, T. (1995). Nietzsche: Truth and Redemption. Critique of the Postmodernist Nietzsche, Athlone Press, London.
Schumpeter, P. (2002). Kaks demokraatiakontseptsiooni, J. Lipping (toim), Kaasaegne poliitiline filosoofia, EYS Veljesto Kirjastus, Tartu, lk 63-98.
Selg, P. (2017). Populism ja huumor kui demokraatia nurjatud probleemid, Müürileht aprill: 22-23.
Shore, M. (2017). A pre-history of post-truth, east and west, Eurozine. http://www.eurozine.com/a-pre-history-of-post-truth-east-and-west/
Strawson, P. F. (2016). Tõde ja teadmine, Analüüs ja metafüüsika, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, lk 105-121.
Žižek, S. (2003). Ideoloogia ülev objekt, Vagabund, Tallinn.
Vattimo, G. (1985). Aesthetics and the end of epistemology, P. J. McCormick (toim), The Reasons of Art: Artworks and the Transformations of Philosophy, University of Ottawa Press, Ottawa, lk 287-294.
Vattimo, G. (1986). Jenseits vom Subjekt, Böhlau, Wien.
Vattimo, G. (1997). Beyond Interpretation, Polity Press, Cambridge.
Vattimo, G. (2010). The Responsibility of the Philosopher, Columbia University Press, New York.
Vattimo, G. (2011). A Farewell to Truth, Columbia University Press, New York.
Vattimo, G. (2013). Tõde ja retoorika hermeneutilises ontoloogias, Modernsuse lõpp, Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, lk 147-164.
Vattimo, G. (2016). Of Reality. The Purposes of Philosophy, Columbia University Press, New York.
Velmet, A. (2017). Uduketramine ja vastutus, Sirp 4: 2-3.
Ventsel, A. ja Madisson, M.-L. (2017). Tõejärgse retoorika tõetingimused, Sirp 4: 8-9.
