Semantika naturaliseerimisest

Abstract

Grice’i algne vahetegemine “‘tähendamise’ naturaalse tähenduse” ja “‘tähendamise’mittenaturaalse tähenduse” vahel osutab loomulikule pingele ‘naturaalse’ ja ‘semantilise’vahel — kui ‘semantilise’ puhul on oluline, et see saab olla väär või ekslik,siis ‘naturaalse’ puhul väärus ja ekslikkus välistatakse. Artikli taotluseks on näidata, et juhul kui naturaalset tõlgendada kui ‘vastavalt füüsikaseadustele’, siis on seevastasseis vältimatu, samas kui tõlgenduse ‘nagu bioloogias’ korral oleneb ebakõlasuurus konkreetsest semantikateooriast, mida ollakse valmis omaks võtma. Viimases punktismööndakse, et kuigi loosung ‘ma suudan eksida’ on immuunne naturalistlikurünnaku vastu kujul ‘sa eksid, kui seda väidad’, saab sellele siiski ette heitaekslikku arusaama ekslikkusest, iseäranis juhul, kui see tugineb ettekujutusele privaatsestkogemusest, nagu antud artiklis. Vastusena tavapärasele kriitikale, nagu eisaaks privaatsed kogemused keeles mingit rolli etendada, esitatakse hüpotees, mis (tuginedes lõdvalt Harry Collinsi eristusele) pakub välja võimaluse, et üksnes interaktiivnekeeleline pädevus ei sõltu privaatsetest kogemustest, samas kui kontributiivne pädevus sõltub.

Grice's initial distinction between "natural sense of 'means'" and "nonnatural sense of 'means'" indicates a natural tension between 'natural' and 'semantics'-the former cannot be wrong whereas the latter can. The paper argues that if `natural' is understood as 'according to physics' this opposition is principal, whereas if it is understood as 'like in biology' the degree of discord depends on particular theory of 'semantics' one is ready to adopt. In the last section of the paper it is admitted that, although the slogan 'I am able to be wrong' should be immune to a naturalist refutation of the form 'you are wrong saying this', it may be still criticized for introducing a wrong kind of wrongness, e.g. the one that relies on subject's private episodes (the preferred option in this paper). As a reply to a standard critique against any role of private episodes in language, a preliminary hypothesis is put forward that (relying loosely on Harry Collins' distinction) it is only the interactive linguistic expertise that does not depend on private episodes, whereas the contributive linguistic expertise does.