Narratiivsuse roll Hegeli filosoofilises süsteemis: üks täiendus "dialektilise" meetodi mittemetafüüsilise tõlgendamise juurde

  • Tõnu Viik Tallinn University, Estonian Institute of Humanities
Keywords: Hegel, dialektika, narratiiv, spekulatiivne meetod, tõde, dialectics, narrative, speculative method, truth

Abstract

Artikkel lähtub Hegeli filosoofilise süsteemi mittemetafüüsilisest tõlgendusest ja keskendub ühele aspektile Hegeli dialektilise meetodi juures, mille iseloomustamiseks oleks autori arvates kõige adekvaatsem kasutada narratiivi mõistet. Artikli tees on kokkuvõtlikult järgmine: Hegeli arvates ei ole filosoofiline tõde väljendatav ühe lause või propositsiooniga, vaid (1) see nõuab tervet väidete jada, kusjuures (2) mõistete määratlused selles väidete jadas peavad suutma teiseneda --- nii nagu kirjandusliku jutustuse käigus võivad teiseneda tegelaste iseloom ja arusaamine asjadest (eriti ilmne on see Bildungsroman'ile omase narratiivi puhul). Lisaks neile kahele omadusele on narratiivile iseloomulik talle omaste struktuurielementide (algus, keskpaik ja lõpp) abil loodud (3) terviklikkus, mis võimaldab tal anda edasi sellist mõtet, mis ei sisaldu üheski narratiivi moodustavas lauses üksikult võetuna.  Need kolm omadust võimaldavad Hegeli "dialektilisele" meetodile narratiiviteooria vahenditega uut valgust heita ja spekulatiivse tõe loomust paremini mõista.

The paper discusses the nature of Hegel's dialectical method and criticizes its wide-spread interpretation according to the thesis-antithesis-synthesis formula.  It is argued that there is no evidence of triadic structures in Hegel's works.  Rather, the elements (usually defined as "moments", "formations" (Gestalten) or "determinations" (Bestimmungen)) that make up the body of Hegel's texts, are organized as "series" (Reihen) that form circles, in which, as Hegel maintains, the last element leads us back to the first.  If synthesis means creating something new by using the initial elements then it is problematic whether anything becomes synthesized in Hegel texts.  The paper argues against interpreting the every third element of the series (the moment of Becoming being the most obvious candidate in the Science of Logic) or the end-points of the series (such as the final moment of absolute knowledge in the Phenomenology of Spirit) as synthetic unities.  Instead, the paper proposes that Hegel's speculative method uses the form of narrative for creating a vessel that is able to express the "speculative truth" which is "fluid" (flüssig) and which requires a "plastic" (plastische) form of presentation.  Narrative can accomplish what a singular proposition and a deductive system cannot, because (1) it consists of a series of claims (2) that is able to express the movement of what is said in each claim, and (3) because its ending creates a point at which the story as a whole obtains a meaning that is not expressed in any particular sentence constituting the story.

References

Adorno, T.W. (1970). Drei Studien zu Hegel, Vol.5 Gesammelte Schriften, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Carr, D. (1991). Time, Narrative, and History, Indiana University Press, Bloomington.

Chalybäus, H.M. (1837). Historische Entwicklungder speculativen Philosophie von Kant zu Hegel, Ch. J. Grimmerische Buchhandlung, Dresden.

Drüe, H., Gethmann-Siefert, A., Hackenesch, C., Jaeschke, W., Neuser, W. and Schnädelbach, H. (2000). Hegels ‘Enzyklopädieder philosophischen Wissenschaften’(1830): Ein Kommentar zum Systemgrundriß, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Fritzman, J. (2009). Geist in mumbai: Hegel with rushdie, Janus Head 11:99-118.

Fulda, H.F. (1978). Unzulängliche Bemerkungen zur Dialektik. R. Horstmann (toim.), Seminar: Dialek tikinder Philosophie Hegels, Suhrkamp, Frankfurt am Main, lk 33-69.

Grau, A. (2001). Ein Kreis von Kreisen. Hegels Wissenschaftder Logik als Theorie der Bedeutung, Mentis, Paderborn.

Hartmann, K. (1972). Hegel: A Non-Metaphysical View. A.MacIntyre (toim.), Hegel: A Collection of Critical Essays, Anchor, Garden City, New York, lk 101-124.

Hartmann, N. (1957). Aristoteles und Hegel, Kleinere Schriften. 2. Ab-handlungenzur Philosophie-Geschichte, deGruyter, Berlin, lk 214-252.

Hegel, G.W.F. (1970). Grundlinien der Philosophie des Rechts, oder Naturrecht und Staatswissenschaft im Grundrisse [1821], Werke in 20 Bänden, Suhrkamp, Frankfurt am Main. Toim. E.Moldenhauer and K.M.Michel.

Hegel, G.W.F. (1971). Vorlesungen Überdie Geschichteder Philosophie, Philipp Reclamjun, Leipzig.

Hegel, G.W.F. (1988). Phänomenologie des Geistes, Meiner, Hamburg.

Hegel, G.W.F. (1996a). Wissenschaft der Logik. Erster Teil, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Hegel, G.W.F. (1996b). Wissenschaft der Logik. Zweiter Teil, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Hegel, G.W.F. (1999). Enzyklopädie der philosophischen Wissenschaft enim Grundrisse 1830. Erster Teil: Die Wissenschaft der Logik. Mitdenmündlichen Zusätzen, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Houlgate, S. (1991). Freedom, Truth and History, Routledge, London.

Kallas, T. (2007). Hegel filosoofia ringluse algusest ja lõpust, Akadeemia 19:998-1022.

Kant, I. (1974). Kritik der reinen Vernunft, Suhrkamp, Frankfurt am Main.

Kaufmann, W. (1966). Hegel: A Reinterpretation, Anchor, Garden City, N.Y.

Kearney, R. (2002). On Stories, Routledge, New York.

Künnapas, T. (1992). Suured mõtlejad: Põhijooni filosoofi aajaloost, Olion, Tallinn.

Kolb, D. (1986). The Critique of Pure Modernity: Hegel, Heidegger, and After, University Of Chicago Press, Chicago.

László, J. (2008). The Science of Stories: An Introduction to Narrative Psychology, Taylor & Francis, New York.

Luik, T. (2002). Filosoofiast kõnelda, Eesti mõttelugu, Ilmamaa, Tartu.

Maines, D. R. (1993). Narrative’s moment and sociology’s phenomena: Toward a narrative sociology, The Sociological Quarterly 34:17-38.

Malabou, C. (2009). The Future of Hegel: Plasticity, Temporality and Dialectic, Routledge, New York.

Marx, K. ja Engels, F. (1972). Das Elendder Philosophie. Antwort auf Proudhons “Philosophie des Elends”, Werke, Dietz, Berlin, lk 63-182.

Merlan, P. (1971). Ist die, 'these-antithese-synthese'-formel unhegelisch?, Archiv für Geschichte der Philosophie 53:35-40.

Mink, L.O. (1978). Narrative form as a cognitive instrument. R.H.Canary and H. Kozicki (eds), The Writing of History: Literary Form and Historical Understanding, University of Wisconsin Press.

Mueller, G.E. (1958). The Hegel legend of “thesis-antithesis-synthesis”, Journal of the History of Ideas 19:411-414.

O’Regan, C. (1994). The Heterodox Hegel, SUNY Press, Albany.

Pinkard, T. (1985). The logic of Hegel’s logic. M. Inwood (toim.), Hegel, Oxford University Press, London, lk 85-109.

Pinkard, T. (1991). The success or to metaphysics: Absolute idea and absolute spirit, Monist 74:295-328.

Ricoeur, P. (1990). Time and Narrative, University Of Chicago Press, Chicago.

Rorty, R. (1999). Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus, Avatud Eesti Raamat, Vagabund, Tallinn.

Rowe, J.C. (1980). The internal conflict of romantic narrative: Hegel’s phenomenology and Hawthorne’s The Scarlet Letter, Modern Language Notes 95:1203-1231.

Stekeler-Weithofer, P. (1992). Hegels analytische Philosophie: die Wissenschaft der Logik als kritische Theorie der Bedeutung, F. Schöningh, Paderborn.

Surber, J.P.O. (1975). Hegel’s speculative sentence, Hegel-Studien 10:210-230.

Žižek, S. (1999). The Ticklish Subject: The Absent Centre of Political Ontology, Verso, New York.

Viik, T. (1996). Hegeli ‘Vaimufenomenoloogiast’ kultuurifilosoofiani, Acta Collegii Humaniorum Estoniense, lk 220-268.

Viik, T. (2002). The reversal of the absolute in Hegel, Philosophy and Culture: Essays in honor of Donald Phillip Verene, Philosophy Documentation Center, Charlottesville, Virginia, lk 129-145.

Viik, T. (2003). Hegel’s Philosophy of Culture, Emory University.

Viik, T. (2007). Ajaloo viimane epohh Hegeli süsteemis: vaimu tegelikustumise ajastu, Tuna 4:4-10.

Winfield, R.D. (1988). Reason and Justice, SUNY Press, Albany.

Published
2010-12-21
How to Cite
Viik, T. (2010). Narratiivsuse roll Hegeli filosoofilises süsteemis: üks täiendus "dialektilise" meetodi mittemetafüüsilise tõlgendamise juurde. Studia Philosophica Estonica, 1-20. https://doi.org/10.12697/spe.2010.3.1.01
Section
Articles