The Estonian <i>jääda</i> and Livonian <i>īedõ</i>: expressions of REMAIN and CHANGE in various grammatical constructions

Abstract

The present article studies the usage of the Estonian verb jääda and Livonian īedõ in various grammatical constructions. Although in both languages they can be attested to convey REMAIN and CHANGE, there are differences in their use depending on the construction. Apart from Estonian, the Livonian īedõ is shown to function as a general change-of-state predicate. Whereas previously the Estonian jääda has been associated with negative change and continuation, this study demonstrates that, in more general terms, one could speak about unexpectedness or difference from the majority, and remaining in an activity or state for some time. The linguistic data originates from various corpora, in the case of Livonian also from collections of texts. In order to investigate the historical development, the Old Written Estonian data was also included in the study. We propose that originally the verb expressed ‘remain, stay behind’. The corresponding meaning is present in most of the constructions expressing location; in Old Written Estonian such instances constituted ¾ of all examples.

Kokkuvõte. Miina Norvik ja Külli Prillop: Eesti jääda ja liivi īedõ: PÜSIMISE ja MUUTUSE väljendamine erinevates grammatilistes konstruktsioonides. Artiklis analüüsitakse eesti jääda- ja liivi īedõ-verbi kasutust erinevates grammatilistes konstruktsioonides. Kuigi mõlemas keeles on ‘jääda’-verbil nii püsimise kui ka muutuse väljendamise funktsioon, võib konstruktsiooniti täheldada mitmeid erinevusi. Ühtlasi selgub, et liivi īedõ on laia kasutusvaldkonnaga üldise tähendusega muutusverb, mille vaste eesti keeles (lisaks jääda-verbile) võib olla ka saada, minna või tekkida/ilmuda. Kui eesti keeles on verbi jääda varem seostatud ennekõike negatiivse muutuse ning püsimisega, näidatakse siinses artiklis, et veelgi üldisemalt võiks jääda puhul rääkida olukorra erandlikkusest või ootamatusest ning selles püsimisest. Analüüsitav näitematerjal pärineb erinevatest korpustest, liivi keele puhul ka tekstikogumikest. Ajaloolise arengu kohta oletuste tegemiseks on võrdlusmaterjali kogutud ka eesti vana kirjakeele korpusest. Ilmneb, et algselt on tegemist ‘maha jäämist’ tähistanud verbiga – nimetatud tähendus on ennekõike esil kohta väljendavates konstruktsioonides, mis näiteks vanas kirjakeeles moodustasid enamiku kasutusjuhtudest.

Võtmesõnad: muutus; püsimine; grammatilised konstruktsioonid; liivi keel; eesti keel; eesti vana kirjakeel