On Nomadism. Nomadismist

Abstract

Mõiste nomaadid kasutamine filosoofias on seotud metafoorse mõtlemisega, nagu seda demonstreerivad Gilles Deleuze ja Félix Guattari oma raamatus „Nomadoloogia: sõjamasin” („Traité de nomadologie: la machine de guerre“, 1980). Nad käsitlevad nomaadidega seostatavat mobiilsust kui sõjametafoori. Viimane viitab faktile, et ajaloolised nomaadidest sõdalased, näiteks mongolid, suutsid hobustel kiiresti edasi liikuda ning ootamatult rünnata. Riigi loomine sai võimalikuks vaid tänu sellele, et sõjamasinaid võis hoida pidevas liikumises. Paradoksaalne küll, aga nomaade kasutasid ära just riigi loojad, kes olid õppinud, kuidas rakendada metallurgilisi tehnikaid, nii et ajaloolaste arvates muutusid nomaadid koos oma sõjamasinatega vaid instrumentideks riigimeeste käes, nagu mongolid hiinlaste või tatarlased venelaste jaoks. Kirjeldatud käsitlust kasutatakse kui metodoloogilist baasi, et uurida, kuidas mõistet nomaadid võib mõista eri kontekstides: nii antropoloogilises tähenduses kui ka uue kontseptsioonina filosoofias ja kunstides. Antud artiklis rakendatakse seda mõistet uute kunstiliste praktikate uurimiseks nii otseses kui metafoorses tähenduses. Otseses tähenduses viidatakse nomaadide kunstile, metafoorselt aga nomadismile uuemas kunsti- ja teatriloomingus. Nomaade iseloomustab peavoolujärgne (post-mainstream – vastand eurotsentristlikule peavoolule, mida kontrollivad Lääne-Euroopa keskused) liikumine uute kunstiliste tegevuste leidmiseks. Nende tegevus kannab nii globaalset kui ka lokaalset või regionaalset värvingut ning nomadismi mõistet võib kasutada kirjeldamaks seda, mis toimub, kui peavooluliikumised ammenduvad. Nomadism segab stiile ja traditsioone, mida peavoolu kontseptsioonis ei saaks esteetilise puhtuse või suundumuste kinnistumise tõttu kombineerida. Konkreetsemalt tuuakse näiteid Põhja-Skandinaavia etendus- ja visuaalkunstidest.