How to Popularize Radicality. Kuidas populariseerida radikaalsust

Abstract

George Bernard Shaw’ näidendid „Mrs Warreni elukutse” ja „Leskmeeste majad“ lavastati Helsingis Rahvateatris (Kansan Näyttämö) 1909. ja 1910. aastal. Nimetatud teosed kuuluvad rühma, mida autor nimetas „ebameeldivateks näidenditeks”, sest need tegelevad ühiskondlike pahedega: kujutavad inimesi, kes sõltuvad majanduslikult prostitutsioonist ja agulikorterite rendist. Kui Inglismaal oli tsensor keelanud nende näidendite avaliku esitamise ja kodused etendused oli vastu võetud üsna vähese entusiasmiga, siis Soomes olid „Mrs Warreni elukutse” ja „Leskmeeste majad“ üsna menukad nii kriitikute kui rahva seas. Seoses Shaw’ „ebameeldivate näidendite“ lavastustega, mis tagasid Rahvateatri menu 1910. aasta paiku, ilmnesid mitmed üksteisega ristuvad asjaolud. Lavastaja Kaarle Halme ei püüdnud siin ise domineerida, vaid laskis rohkem või vähem domineerida traditsioonil. Shaw’ näidendid ei kuulu iseenesest meelelahutusliku repertuaari hulka, kuid nende lavastused ei nõudnud vähemalt taustsüsteemi muutmist. Halme tõlgendused ei olnud intellektuaalsed. Shaw’ maine poliitilise mõtlejana tagas teatrile töölispubliku huvi, kuigi nauding saavutati siin ühe hoopis teistsuguse kogemuse kaudu. Nende lavastuste mängimise ajal oli käimas mitmeid erinevaid protsesse poliitikas, teatristruktuurides ja kunstis. Niipalju kui trupil oli ideid ja eesmärke, oli ka vastuvõtu taustsüsteeme. Poliitika ei varjutanud mitte ainult näidendite teemasid, vaid ka lavastusprotsessi. Kuid paljudest poliitilistest vihjetest vaadati mööda ning radikaalsus maandati lavakonventsioonides, peamiselt melodraama ja realistliku stiili abil. Peavooluteatri hegemoonia ei olnud eriti häiritud, osaliselt kindlasti seepärast, et Rahvateater oli väike ja seda ei peetud kuigi ohtlikuks, kuid kuna ta samas kujutas endast opositsiooni Rahvusteatrile, oli tal toetajaid ka nende hulgas, kes näiliselt ründasid vasakpoolseid ideid.