Eesti taeva tähendused

Abstract

Sõna taevas on peetud balti või veel vanemaks indoeuroopa laenuks eesti keeles. Selle laensõnaga väljendati peale taevaruumi ka taevasi ja üleloomulikke-jumalikke nähtusi. Artiklis avame sõna taevas etümoloogilist tausta ning seejärel analüüsime sõna tähendusi ja kasutusmustreid tänapäeva eesti kirjakeeles ja murretes. Näitame, kuidas ruumilises asukoha tähenduses võib sõna taevas olla mõistetud nii objekti, pinna kui ka mahutina. Samuti kõrvutame sõna taevas kasutust sõna jumal kasutustega, osutamaks, et taevas jumala asukohana võimaldab metonüümia KOHT TEGIJA ASEMEL ning sellega sõna taevas mitmekesise kasutuse agendi positsioonis.

Abstract. Ann Veismann, Anni Jürine, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu and Ilona Tragel: taevas ‘sky, heaven’ in Estonian. The word taevas in Estonian is considered to be a loan word of Baltic or possibly early Indo-European origin. Taevas has been used to refer to the sky as well as to heaven and heavenly phenomena. This study focuses on the etymology of taevas, and analyses the semantics and collocates of taevas in Estonian dialects and written Estonian. It is demonstrated that, when referring to spatial location, the word taevas may be interpreted as an object, a surface or a container. When taevas is used to refer to heaven, i.e. the location of God in Christianity, the metonymy location for the agent motivates numerous uses where taevas acts as the agent. Such usages are contrasted to usage patterns of Jumal ‘God’.

Keywords: Standard Estonian; Estonian dialects; the word taevas ‘sky, heaven’; language history; semantics; polysemy; metonymy