On dental mutation in Estonian, Latvian and Livonian

Abstract

The article examines the phenomenon of dental mutation (also: dental umlaut), a historically poorly understood sound change attested in several North Sea Germanic languages, including Frisian, Low German, Dutch, whereby back vowels are fronted in the environment of dental consonants, as it is reflected in Middle Low German loanwords in Estonian, Latvian, and Livonian. Following an overview of the general history of umlaut in the Germanic languages and a survey of existing research on dental mutation, the study investigates whether the three recipient languages preserve traces of dental mutation that was present in their Low German source forms, but often not consistently represented in the written record of Middle Low German itself. While a clear-cut distribution of dental mutation cannot be established for the Low German loanwords in question the investigation reveals notable discrepancies between the Latvian and Livonian correspondences, which point to a potential stratification of Low German loanwords in Livonian into an older layer borrowed directly from Low German and a more recent one mediated through Latvian. Dental mutation is thus proposed as a possible diagnostic criterion for establishing the relative chronology of such loanwords.

Kokkuvõte. Axel Jagau: Dentaalmutatsioonist eesti, läti ja liivi keeles. Artikkel käsitleb nn dentaalmutatsiooni (ehk dentaalmetafoonia) nähtust, keeleajalooliselt siiani puudulikult mõistetud häälikumuutust, mida on täheldatud mitmes põhja(mere)germaani keeles, sealhulgas friisi, alamsaksa, hollandi ja taani keeles. Selle protsessi käigus tagavokaalid dentaalsete konsonantide mõjupiirkonnas muutuvad eesvokaalideks. Muutus kajastub ka keskalamsaksa laensõnades eesti, läti ja liivi keeles. Pärast ülevaadet metafoonia üldisest arenguloost germaani keeltes ning senisest uurimistööst dentaalmutatsiooni kohta uurib artikkel, kas kolmes laenavas keeles leidub jälgi dentaalmutatsioonist, mis oli olemas nende alamsaksa lähtevormides, kuid mida keskalamsaksa kirjalikus allikmaterjalis endas ei ole sageli järjekindlalt kajastatud. Kuigi käsitletavate alamsaksa laensõnade puhul ei õnnestu tuvastada dentaalmutatsiooni selget levikumustrit, ilmnevad uurimuse käigus märkimisväärsed erinevused läti ja liivi vastete vahel, mis viitavad võimalusele, et alamsaksa laenud liivi keeles jagunevad mitmeks kihiks: vanem kiht, mis on laenatud otse alamsaksa keelest, ning uuem kiht, mis on vahendatud läti keele kaudu. Sellest lähtuvalt pakutakse dentaalmutatsiooni välja võimaliku diagnostilise kriteeriumina selliste laensõnade suhtelise kronoloogia kindlaksmääramiseks.